Uncategorized

On talv… Ja libe… Sõida ettevaatlikult!

Hei, hei, krossisõber!

See talv on meie kaunil Eestimaal eriti ilus…

…Ja ka eriti lumine! Väga ilus talv, oled nõus? Külm ka!

Aga teed on libedad ja kui sõidate trenni või võistlustele (või teete oma muid sõite), siis olge ettevaatlikud!

Tulime Samueliga ühel õhtul Adrenalin Arena hallist trennist. Õues oli loomulikult juba pime ja metsavahelised teed, nagu nad talvel ikka on – libedad.

Sõitsime küll ettevaatlikult ja ajasime soojas autos juttu ja…

…Siis…

…Tegime õhulennu ja põrutasime ninaga vastu puid (otse vastu kuusemetsa)!

Ja vaata, mida sa siis seal teed? Mida sa teed seal õhtul kell 9 kuskil kaugel metsavahel, asulatest eemal, mingi 15-kraadise pakase ja katkise autoga teelt väljas lumehanges ja puuderägastikus?

Esiteks püüad autost leida telefoni, mis on ei tea, kuhu ära lennanud. Aga selle küljes on taskulamp vähemalt.

Kui telefon leitud, siis sumpad põlvini lumes ümber auto ja vaatad, kui palju kahju vaeseke on saanud ja kas edasi oleks võimalik sõita (kui välja saaks?). Meie puhul ei saanud (radikas lekkis).

Ja mis sa siis teed? Salong on veel soe, aga hakkab ka tasapisi jahtuma.

Helistad kellegi sõbra appi.

Ja siis?

Siis ootad.

Ja siis?

Me Samueliga tegime sedasama, mida Paulus ja Siilas tegid, kui nad vangikongi olid heidetud – Hakkasime Jumalat kiitma ja tänama. Eelkõige olime ju ise täitsa terved. Ja autogi näis üsna heas korras.

Paari minuti jooksul sõitis mööda traktor…

…Ning 15 minutit pärast väljalendu olime kogu oma autoga tee peal tagasi. Imeline, eks?

Omal jõul auto enam koju sõita ei saanud. Aga siis mõne minuti pärast peatus üks möödasõitja, kes meid nööri otsas Mustlasse viis. Ja sealt pukseerisid sõbrad meid Viljandisse.

Lõpp hea, kõik hea!

Järgmisel päeval nägi auto välja selline:

Näed! Tänu Jumalale – põrutad hooga vastu puud ja sisuliselt on katki ainult esiplastikud.

Nii et kokkuvõtteks – Meil Samueliga läks ikkagi väga hästi!

Aga lihtsalt hoiatuseks sulle – Ole ettevaatlik!

Tervitades,

Egon

PS. Ja veel üks asi. Mina olen selliste “õnnelike õnnetuste” eest alati väga tänulik.

Miks?

Sest need hoiavad mind suurtest ja rasketest.

Aastaid tagasi Indoneesias elades ostsin endale väikese tsikli (100cc) – et tööl käia. Kodult kooli (töötasin õpetajana) oli 25km. Aga see 25km oli mööda kaootilisi Jakarta tänavaid ning hullumeelset Jakarta liiklust. Ja kes ei tea, siis Jakarta liiklus on olnud aastaid üks maailma halvimaid.

Lisaks, ma polnud 20 aastat mootorrattaga enam sõitnud. Ei mäletagi enam.

Iga meetri sellest 25 kilomeetrist palusin Jumalat, et ma kellelegi otsa ei sõidaks. Või et keegi mulle otsa ei sõidaks. Tagasitee täpselt sama. Mäletan, kui olin juba kodu lähedal ning oli viimane kilomeeter. Millise kergendusega ma seda läbisin.

Ja nii 10 päeva!

Kümnendal päeval ma tundsin, et ma valdan seda asja. Seda tsiklisõitu Jakarta liikluses. Tundsin end enesekindlalt!

Ja 11-ndal päeval tegin avarii! Põrutasin ühele autole külje pealt sisse!

Õnneks ma midagi eriti viga ei saanud, tsikli jalaraud oli vähe kõver ja püksipõlves auk sees, aga muud ei olnud.

Aga ma õppisin sellest õnnetusest. Tänasin lihtsa, kerge õnnetuse eest!

Ja vaata, järgnevate aastate jooksul ma sõitsin Jakarta liikluses üle 40,000 kilomeetri ja ma ühtegi õnnetust ei teinud. Sest ma õppisin sellest ühest, kergest õnnetusest 11-ndal päeval.

Veel kord – Eestis on talv ja teed on libedad. Ole ettevaatlik !

Leave a Comment

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

*